Collegium Musicale teeb hingedepäevaks muusikalise kingituse
Täna kell 19 toimub Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis ja esmaspäeval, 4. novembril kell 19 Tallinnas, Hobuveskis Veljo Tormise „Unustatud rahvad“ täispikkuses tsükli esmaettekanne. Kohad Tallinna kontserdile on broneeritud.
„Huvi nende kontsertide vastu on olnud väga suur ja meil on kindlasti plaanis tsüklit järgmisel aastal uuesti esitada,“ ütles dirigent Endrik Üksvärav. „Eriliselt suure tänu tahan edastada helilooja Veljo Tormisele, kes on meid õpetanud ja juhendanud, samuti lavastuse autoritele: Inga Varesele ja Mari Mägile.“ Üksvärav lisas, et tsükli „Unustatud rahvad“ esitamine on muusikaline kingitus seoses kuultuuripärandi aasta ja Eesti Vabariigi 95 sünnipäevaga.
Veljo Tormise sari „Unustatud rahvad“ on kuueosaline kooritsükkel, mille moodustavad „Liivlaste pärandus“, „Vadja pulmalaulud“, „Isuri eepos“, „Ingerimaa õhtud“, „Vepsa rajad“ ja „Karjala saatus“. Sari valmis aastatel 1970-1989 ning selle aluseks on kuue läänemeresoome rahva runolaulud. Veljo Tormis on öelnud, et ta kirjutas „Unustatud rahvad“ ajal, mil need rahvused olid kadunud ning maailma ja võib-olla ka meie endi poolt unustatud.
1989. aasta 27. ja 28. veebruaril tegi tsükli „Unustatud rahvad“ esmaettekande Soomes kahe õhtu jooksul Eesti Filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Selleks ajaks polnud valmis veel „Karjala saatuse“ ja ühtlasi terve sarja viimane osa Hällilaul. Kogu sarja pole Eestis kunagi tervikuna ette kantud.
Tsüklite aluseks olev läänemeresoome vanem rahvalaul põhineb tunnetusel, mida Veljo Tormis on nimetanud katkematuks kulgemiseks. See on miski, mis on omane ainult meie suulisele pärimusele ning kaob seda enam, mida rohkem kirjakeel üldises kultuuripildis domineerib. Kuuleme seda veel viimastel rahvalaulikute salvestustel, kus laul tõepoolest ei katke kunagi. Kõik tsükli „Unustatud rahvad“ osad lõppevad nende kuue rahva mõttelise kadumise ja lahustumisega teiste kultuuride sekka. Viimane osa „Karjala saatuses“ on Hällilaul, mis helilooja sõnutsi justkui hällitab seda rahvast igaviku poole.
Veljo Tormis: „Oleme nagu unustanud, et rahvalaul on iseseisev, terviklik kunstiline väärtus, rahva loomingulise geeniuse väljendus. Iga sügavalt rahvusliku kultuuri kõlapind ulatub alati etnograafilistest piiridest kaugemale. Igal rahval on midagi ainuomast, mis teistele oma kordumatusega huvi pakub. Just sellega võib ta anda hindamatu osa internatsionaalsesse kultuurivaramusse.“
Veljo Tormis lõpetas „Unustatud rahvaste“ sarja 1989. aastal. Tänaseks on surnud kõik rahvalaulikud, kelle lauldud laule Tormis oma teostes kasutas. Paljud neist läänemeresoome rahvastest on väljasuremise äärel ja on keeli, mida kõnelevad veel vaid mõned üksikud inimesed. Kuid Veljo Tormis annab kõigile neile igavese elu muusikas ja ei lase meil, kuulajatel, unustada, et kunagi on ka nende rahvaste keel endale laulu tuules igavikku otsinud.
Vaata pilte proovisaalist siit
fa-facebook